Rõõmus uudis kõigile, kel ees pulmapidu, juubel, pidulik vastuvõtt või seminar:

  • uhiuus Mäetaguse mõisakompleksi VIINAAIT on võtmas vastu oma esimesi külastajaid!

Ajalooline hoone on saanud uue kuue ja sisu. 19. sajandil hoiustati viinaaidast paarisaja meetri kaugusel asuvas viinavabrikus toodetud viina, mida hoiti mehekõrgustes tünnides. Kui kogunes paras hulk tünne, siis viidi see laar hobustega Peterburi.

Tänasel päeval plaanime seal peale ruumi väljarentimise ka korraldama hakata mõnusaid kontserte. Saal mahutab 40-50 inimest. Ruumis on baarilett ja wc.

Rendihind: 390 €/ 5h, iga lisatund 50 €.

PANE TÄHELE! Alates 01. detsembrist kuni 31. märtsini viinaköögi rendihind 100 € soodsam, ehk 290 / 5h, lisatund 50 €

Hea võimalus pakkuda oma külalistele Ida-Virumaa uut peo- ja seminaripaika.

Mäetaguse mõisa viinavabrik

Eesti alal on viina esimest korda mainitud 1485. aastal Tallinna pruulijate põhimääruses. Viina toodeti põhiliselt maal. 1645. aastal keelati talupoegadel viinategemine ja see muutus mõisnike pärusmaaks.

Veel 1686.-1688. aasta inventaariumides mõisate viinakööke ei mainita. Kui mõnel pool viina ka aeti, tehti seda tavalistes pruulikodades. Tol ajal põletasid mõisad viina vaid oma tarbeks, sest ka tolleaegsetes kõrtsides kaubeldi peamiselt õllega.Alles 18. sajandi kolmandal veerandil, eriti pärast 1766. aastat, mil Eestimaa alkoholile avanes Vene turg, tõusis viinapõletamine siinsete mõisate kesksemaks majanduslüliks. 18. sajandi lõpuks oligi peaaegu kõikides mõisates omaette viinaköök.

  1. -1800. aasta paiku Mäetaguse mõisat külastanud S. Dobermann märgib peale muude hoonete siingi kivist viinakööki.

Aurukeetjate ja destilleerimisaparaatide kasutuselevõtu tulemusena hakati viina tootma peamiselt kartulist. Piirituse ajamisel tekkinud praak oli rammus loomasööt, millega nuumati mõisa härgi. Ka nuumatud härjad aeti Peterburgi. Et praaka poleks vaja kaugele vedada, ehitati nuumtallid viinavabriku lähedale.

  1. sajandi algul olid Jõhvi kihelkonna mõisad suuremateks viinatootjateks kogu Eestimaal.

Kui teised majapidamishooned (aidad, tõllakuurid jne) püsisid kord rajatuna sellistena läbi paljude aastakümnete, siis viinakööke täiendati ning ehitati ikka ja jälle ümber. Seda tingis tootmise pidev tõhustamine. Eriti hoogustus uue tehnoloogia kasutuselevõtt pärast aktsiisisüsteemi kehtestamist 1863. aastal, kui hakati võtma maksu põhiliselt tarvitatud toorainelt ja üle normi toodetud alkohol maksustati tunduvalt madalamalt. Järk-järgult hakkasid senised manufaktuurid muutuma vabrikuteks.

Foto: Wikipediast

19. sajandi lõpukümnendatel hakati viinakööke mõisates ümber ehitama aurujõul töötavateks viinavabrikuteks. 1890. aastal teostati Mäetaguse mõisas ulatuslik remont. Olemasolevatele kõrvalhoonetele lisaks ehitati uus viinavabrik. Piirituse vedu kujunes tulusaks äriks talupoegadele.

Loomulikult oli ka Mäetaguse mõisal oma viinavabrik, kus kogenud viinameistri käe all aeti jämedalt jahvatatud linnastest ja talupoegade poolt rendiks toodud kartulitest piiritust. Piiritus veeti hobustega, hiljem Toila jaamast rongiga Peterburgi. Viinavooris käimine oli tasuv, reis maksis 5 rubla, mis oli suur raha. Viinavedu toimus talvel hea reeteega. Mõnikord jõudis viinavoor alles mõisast Tammikmäele, kui meestel juba külmarohtu vaja läks. Oli lihtne puurida oherdiga puust viinavaati auk, ämber alla ja kui arvati külmarohtu piisavalt, siis ruttu Tammikmäe tamme oksast tehtud prunt ette. Nüüd võis teekond jätkuda rõõmsamas meeleolus.

Vene riigis 1894. aastal kehtestatud viinamonopol hakkas Eesti alal kehtima 1. juulil 1900. aastal ja kehtis kuni 1914. aastani. Alkoholimüügist saadav tulu moodustas kuni 30 % riigitulust. I Maailmasõja ajal kehtestati alkoholikeeluseadus ning suur osa alkohoolseid jooke tootvaist ettevõtetest suleti. 1920ndatel aastal kuulus Mäetaguse peenviinavabrik Mäetaguse Kartulikasvatajate Ühisusele.

Mäetaguse viinavabrik pole tänaseni säilinud. Osaliselt tema vundamendile on ehitatud praegune rahvamaja.

Kasutatud allikad saatis Anne Nurgamaa:
Ants Hein. Mäetaguse mõisa ajalooline ülevaade //Mäetaguse Elu, 1996
Ants Hein. Eesti mõisaarhitektuur. Historitsismist juugendini. Hattorpe, Tallinn 2003
Mäetaguse mõis arhitektuuri ajalooline ülevaade . Tallinn RUPI “ Eesti ehitusmälestised”. 1989.
Valge. Mäetaguse mõis ja Rosenid //Mäetaguse Elu nr 11. Juuni, 1996
Eesti aadress-raamat 1936-37- Tln.: Eesti Kirjastuseühisuse trükikoda, 1936